5 minutiga maailm – Laos

Tere tulemast kuulama saatesarja 5 minutiga maailm, mis keskendub täna Laosele.Kujuta ette, et sööd igal aastal üle 150 kilogrammi riisi. Eesti keskmine tarbija sööb samal ajal umbes viis-kuus kilogrammi. Sealset kleepuvat riisi kutsutakse khaoks. Seda süüakse kätega, rullides riisist väikese palli, millega tõstetakse taldrikult teisi toite. Kui kutsud Laoses kellegi sööma, siis sa ei küsi, kas ta on näljane, vaid küsid: „Kas sa oled juba riisi söönud?“Kagu-Aasia kaarti vaadates jääb see riik oma palju tuntumate naabrite varju. Kui Tai, Vietnam ja Kambodža on ümbritsetud merest, siis Laos on piirkonna ainus sisemaariik. Seal elab umbes 7,5 miljonit inimest, pealinn on Vientiane ning ametlikuks keeleks lao keel. Kuna pääsu merele pole, määrab riigi rütmi hoopis üks teine suur veekogu — Mekongi jõgi.Mekong voolab läbi Laose põhjast riigi lõunaossa ja sealt edasi Taisse.. Suur osa elanikkonnast elab jõe vahetus läheduses, saades sealt oma kalasaagi ja vee riisipõldudele. Geograafia tõttu on Laos pikalt olnud isoleeritud, mis tähendab, et elu kulgeb siin märgatavalt aeglasemalt kui näiteks naaberriigis Vietnamis.Kui jalutada pealinnas Vientianes või suuruselt teises linnas Luang Prabangis, hakkab silma midagi ootamatut: kohalikud söövad värskeid baguette ja joovad kanget kohvi. Laos oli aastakümneid Prantsuse kaitsevalitsuse all. See periood ei muutnud külaelu vundamenti, kuid jättis linnapilti Prantsuse koloniaalarhitektuuri ning toidulauale saiakultuuri. Samuti on prantsuse keel seni kasutusel diplomaatias ja kõrghariduses.Enamik laoslastest järgib Theravada budismi. Igas külas on vähemalt üks tempel ehk wat, mis toimib kogukonnakeskusena. Igal varahommikul kõnnivad oranžides rüüdes mungad rivis läbi linnatänavate ja kohalikud elanikud põlvitavad teepervel, et anda neile igapäevane portsjon riisi. Selline tegevus on juba sajandeid vana igapäevane rituaal. Mungaametit peetakse auasjaks ja enamik noormehi veedab oma elus vähemalt mõned nädalad või kuud kloostris.Samal ajal on Laos äärmiselt kireva kultuurilise koosseisuga. Ametlikult tunnustatakse seal 49 eri kultuurirühma, kes jagunevad oma elupaiga järgi kolme peamisse gruppi: orus elavad lao-loumid, künklikul maastikul elavad lao-theungid ja kõrgel mägedes elavad lao-soungid. Üks tuntumaid mägirahvaid on hmongid, kellel on oma keel, traditsioonilised tikitud rõivad ja uskumused, mis põimivad animismi ning esivanemate kummardamist.Lao köögist rääkides on see värske, ürdine ja tihti väga terav. Rahvustoiduks peetakse laap’i — see on hakklihasalat, mida maitsestatakse värske mündi, tšilli, laimimahla ja röstitud riisijahuga. Toidu jagamine on kultuuri alustala. Laoses ei tellita restoranis ega kodus igaühele oma praadi. Kõik toidud pannakse laua keskele ja igaüks võtab oma käega kleepuvat riisi ning tõstab sellega ühisest kausist lisandit.Riigi ajalool on aga ka väga tume külg, millest ei saa mööda vaadata. Aastatel 1964–1973, Vietnami sõja ajal, sai Laosest ajaloo kõige tihedamalt pommitatud riik elaniku kohta. Ameerika Ühendriigid heitsid riigile üle kahe miljoni tonni pomme — see teeb keskmiselt ühe pommikoorma iga kaheksa minuti järel, ööpäevaringselt, üheksa aasta jooksul. Suur osa neist olid kobarpommid, mille väiksemad tükid ei plahvatanud kukkumisel. Need lõhkemata pommiosad on maapinnas praegugi. Põllumehed leiavad neid riisipõlde harides ning lapsed mängides. Pommide kahjutuks tegemine käib jätkuvalt ja see protsess võtab veel aastakümneid.Kogu selle raske ajaloopärandi kõrval on üllatav, kui vankumatu on laoslaste elurõõm. Seda näeb kõige paremini nende uusaastapidustustel Pi Mai. Aprilli keskel muutub kogu riik kolmeks päevaks üheks suureks veesõjaks, kus inimesed kastavad üksteist veega, et pesta maha möödunud aasta ebaõnn ja alustada puhtalt lehelt. Tänavatel saavad oma veelaadungi nii sõbrad kui ka täiesti võõrad möödujad, ja seda kõike saadab lakkamatu naer. Samamoodi teistmoodi ja salapärane on Laos ka oma kultuuripärandilt. Põhja-Laose mägedes asub üks Aasia suuremaid arheoloogilisi mõistatusi — Džarride väli. Seal seisavad tuhanded hiiglaslikud kiviurnid, millest mõned kaaluvad mitu tonni ja pärinevad rauaajast. Keegi ei tea täpselt, kes need kivid sinna tassis või milleks neid kasutati. Kohalikud räägivad aga lugu, et muistne hiiglaste kuningas lasknud need raiuda selleks, et hoida neis oma suurte võitude tähistamiseks pruulitud riisiõlut.See oli meie tänane saade, aitäh et kuulasite, mina olen saatejuht Lauri Krooni, kuulmiseni!